Jälgimisviiside

Jälgimisviiside mõiste hõlmab erinevaid meetodeid, mille abil saab kindlaks teha või jälgida loomade, inimeste või esemete liikumist ning asukohta. Neid meetodeid kasutavad teadus- ja looduskaitseorganisatsioonid, jahimehed, otsingukomandod ning päästeüksused. Jälgimisviise jagatakse peamiselt visuaalseks jälgimiseks, jälgede ja märkide analüüsiks ning lõhna- ja heli põhisteks jälgimisteks. Õige meetod sõltub sihtobjektist, keskkonnast ja eesmärgist.

Visuaalne jälgimine tähendab nähtava liikumise jälgimist ja sihtobjekti positsiooni hindamist tavaliselt vaatluse teel. See hõlmab üldise trajektori, kiiruse ja käitumise tähelepanu ning sageli ümbritsevate märkide otsimist.

Jälgede ja märkide analüüs keskendub jälgede suurusele, kujule, sügavusele ja asendile ning kontekstile, sealhulgas taimestikule, ilmastikule ja liikumiskeskkonnale. Jäljed võivad olla näiteks jooned, vajutused, murdunud oksad või muud märgid ning neid hinnatakse varasema teadmisega võrreldes.

Lõhna- ja heli põhine jälgimine on levinud, eriti koerte koolituse raames. Lõhna jälgimine kasutab lõhna üldist või spetsiifilist signaali sihtobjekti asukoha selgitamiseks; heli põhine jälgimine võib kaasa aidata liikumise suuna määramisel, kui nähtavus on piiratud.

Tehnilised vahendid hõlmavad GPS-i, GIS-i, kaardistamist ja andmekogust, ning mõnikord droonide kasutamist või kaamerate abil jälgede pildistamist.

Jälgimisviiside kasutamisel tuleb järgida eetika ja seadust: loodushoiu põhimõtted, loomade heaolu ning eraelu- ja ohutusnõuded kehtivad erinevates jurisdiktsioonides.