Jaotustõhusus

Jaotustõhusus, ehk allocative efficiency, on majandusteaduses mõiste, mis kirjeldab ressursside jaotumist nii, et ühiskonna kogukasu maksimeeritakse antud tootmiskajastus ja eelistused. See tähendab, et toodetud kaupade ja teenuste kogus ning nende jaotus peegeldavad tarbijate ehk piirnõudluse (marginaalne kasu) ja tootjate piirkulusid (marginaalkulu).

Jaotustõhusus saavutatakse tavaliselt siis, kui turuhinnad peegeldavad kõigi toodete piirnõudlust ja piirkulusid ning iga lisatoodanguühiku kogukulu ja kasu on võrdsed. Koolkondade keeles on see olukord, kus hind on võrdne marginaalse kasu ja marginaalse kuluga (P = MB = MC). Sellises tasakaalus ressursside kasutus on suurima sotsiaalse heaolu nimel.

Suur mõju jaotustõhususele tuleneb turu konkurentsist ja hinnamärkidest: kui konkurents toimib ideaalselt ning puuduvad välismõjud ja teavet mittetäielikult kajastavad signaalid, on jaotustõhusus võimalikult suur. Jaotustõhusus põhineb sageli Pareto efektiivsuse ideel: ressursside ümberjaotamine ei tee kedagi halvemaks, kui keegi teine ei saa paremaks ilma teist halvemaks muutumata.

Piirangud seisnenevad välismõjudes, avalikes varades, teabeasümmeetrias ning turu jõus või reguleerimisest. Sellistel juhtudel võivad hinnad mitte kajastada tegelikke põhjust, mille tõttu jaotustõhusus võib hajuda ning tekkida sotsiaalseks kahjulikuks deadweight lossiks.