Infrastruktuuriüksused

Infrastruktuuriüksused on eraldi, funktsionaalselt iseseisvad osad suuremast infrastruktuurisüsteemist, mis tagavad ühiskonna jaoks vajalike teenuste osutamise. Need võivad olla nii füüsilised varad kui ka infrastruktuuri haldusüksused ning neid defineeritakse tavaliselt teenuse, geograafilise ulatuse ja omandi järgi.

Valdkonnad ja näited hõlmavad transporti (teed, sillad, raudtee lõigud), energia (alajaamad ja võrguvarustuse üksused), vee- ja heitveesüsteeme (puhastid, kanalisatsioonivõrk), side- ja IT-infrastruktuuri (side-tornid, andmekeskused, fiibervõrgud) ning sotsiaalset infrastruktuuri (haiglad, koolid, pääste- ja turvakeskused). Need üksused võivad olla nii suuremad süsteemid kui ka väiksemad, korduvad moodustised, mille funktsioon on tagada teenuste pidevus.

Omadused ja haldamine hõlmavad asukohta, maht- või teenindusvõimet, vanust, seisukorda, hooldus- ja remondijuhte, omandit ja rahastamist ning riskide ja vastupidavuse hindamist. Andmeid hallitakse tavaliselt varade registrite ja GIS-i (geograafiline info) abil ning need toetavad planeerimist, hooldust ning jõudluse jälgimist.

Kasutus ja strateegiline tähendus kajastub planeerimises, eelarvejaotus ja riskide hindamises. Infrastruktuuriüksusi käsitletakse kui hallatavaid üksuseid, mis vajavad selge omandisuhtluse, ajakava ja hooldusplaani, et tagada jätkusuutlik ning vastupidav teenuste pakkumine. Nende mõistmine on oluline nii riigi kui ka kohaliku tasandi tööks infrastruktuuri arendamisel ja kaitsmisel.