Immuunivaste

Immuunivaste ehk immuunreaktsioon on organismi võime reageerida välistele vaenlastele nagu patogeenid, võõrad ained ja kahjustunud rakkuded. Immuunvastus jaguneb kaasasündinud ehk mittespetsiifiline ja adaptiivsesse ehk spetsiifilisse vastusesse. Kaasasündinud vastus on kiire ja üldine, adaptiivne vastus aga aeglasem alguses, kuid on täpsem ja tal on mälu.

Kaasasündunud immuunvastus hõlmab barjäääre, looduslike kaitsemehhanismide ja rakkude koostööd. Nahk ja limaskestad toimivad barjäärina; kemikaalsed ained ja rakulised mehhanismid nagu neutrofiilid, makrofaagid ja dendriitrakud tuvastavad ja fagotsüteerivad patogeene. Komplement süsteem ja tsütokiinid koordineerivad põletikureaktsiooni, mis meelitab täiendavaid immuunrakke ning aitab patogeene elimineerida.

Adaptiivne immuunvastus tekib pärast antigeenide äratundmist ja kaasab T- ja B-rakud. T-rakud jagunevad helper-T (CD4+) ja tsütotoksilisteks (CD8+) rakkudeks, mis aitavad raku- ja humoraalset immuunvastust ning kahjustavad infektsiooni korral otse patogeene. B-rakud toodavad antikehi, mis viivad humoraalsesse immuunvastusesse. Adaptiivne vastus on spetsiifiline antigeenidele ja loob mälu, mis teeb järgmisel kokkupuutel vastuse kiiremaks ja tugevamaks.

Immuunvastused on tihedalt reguleeritud; tolerantsus hoiab autoantigeenide vastu tekkivaid reaktsioone kontrolli all. Liigne immuunaktiivsus võib põhjustada allergiaid või autoimmuunhaigusi, samas immuunpuudulikkused suurendavad infektsioonide riski. Kliniliselt hinnatakse immuunvastust antikehade tiiterite, laboritestide ja lümfotsüütide alamhulkade abil.

Immuunvastus on põhiküsimus infektsioonide, vaktsineerimise ja autoimmuunsuse kontekstides.