Haldusjaotuse

Haldujaotuse ehk haldusjaotuse mõiste viitab territooriumi jaotusele administraativsete eesmärkide täitmiseks. See määratleb, millised territooriumi üksused vastutavad milliste riigi või kohalike teenuste osutamise eest ning kuidas ressursid ja statistika koostatakse. Haldujaotuse tasandid on tavaliselt riigi tasand, maakonnad ja omavalitsused (linnad ja vallad).

Eesti kontekstis moodustavad haldusjaotuse alusriigi korraldus ja kohalike omavalitsuste toimimine: maakonnad koordineerivad regionaalse tasandi ülesandeid ning omavalitsused tegutsevad nende sees. 2017. aasta haldusreformiga toimusid märkimisväärsed muudatused omavalitsuste struktuuris, mis lõppkokkuvõttes suurendas ühendatud üksuste rolli ja tõi teenuste kohaliku tasandi efektiivsemalt kättesaadavaks.

Õiguslik alus on Eesti põhiseadus, kohalike omavalitsuste seadus ning teised haldusega seotud seadused, mis sätestavad teenuste korraldamise, maksustamise, planeerimise ja statistika kogumise korra. Haldujaotuse mõju ulatub regionaalse arengusse, infrastruktuuri planeerimisse, sotsiaal- ja haridusteenuste pakkumist ning kohaliku demokraatia toimimist, kuna see määrab, millised organid osutavad teenuseid ja kuidas otsuste tegemine korraldatakse.

Terminoloogias võib haldusjaotust nimetada ka administraatiivseks või territoriaalseks korralduseks, kuid vaieldamatult on tegemist riigi territoriaalse korralduse keskse mõistega. Haldujaotuse raamid võivad ajas muutuda riigi reformide ja seadusandluse muutmisel.