HIVinfektsioon

HIVinfektsioon on viirushaigus, mille põhjustab human immunodeficiency virus (HIV). Viirus ründab immuunsüsteemi, peamiselt CD4+ T-helperi rakke, ning ilma ravita viib see järk-järgult immuunsussüsteemi talitlushäireteni, suurendades oportunistlike infektsioonide ja teatud vähivormide riski.

HIV levib peamiselt kolmel viisil: kaitsmata seksuaalvahekorra teel, vere kaudu (näiteks süstivate vahendite jagamine või meditsiinilised mittesanitaartehnilised praktikad), ning ema-lapse transitsiooni raseduse, sünnituse või rinnaga toitmise ajal. Päevakajaliselt tavaliste kontaktide järel HIV-i levimise oht on minimaalne.

Sümptomid võivad olla erinevad. Mõnikord tekib 2–4 nädalat pärast nakatumist äge, gripilaadne nähtus. Pärast seda võib viirus püsida kehas aastaid või kauem asümptomaatne. Ilma ravita võib HIV viia AIDS-i, kus immuunsüsteem on tõsiselt kahjustunud ja sageli esinevad eluohtlikud infektsioonid.

Diagnoos põhineb HIV-i testidel (antikehad ja/või viiruse koormus) ning CD4-lümfotsüütide arvul. Soovitused testimiseks sõltuvad riskikäitumisest ja riigi suunistest; üldine soovitus on testimine riskigrupi jaoks regulaarne.

Ravi ja prognoos: tõhus ravi koosneb kombinatsioonravist (ART), mis pärsib viiruse paljunemist, hoiab või suurendab CD4-rakkude arvu ning võimaldab peaaegu normaalse elu elamist. Tänu järjepidevale ravile on viiruse koormus sageli peaaegu nähtamatu, vähendades transmisiooni riski.

Ennetus: kaitsev seks, kondoomid; PrEP (ennetuslik antibiootiline ravi kõrge riskiga inimestele) ja PEP (pärast kokkupuudet); ema-lapse transiitiooni ennetamine raseduse ajal ravimitega ning vajadusel rinnaga toitmise piiramine sõltuvalt olukorrast.