Glükogeenisüntees

Glükogeenisüntees, tuntud ka kui glükogenees, on metaboolne protsess, mille käigus glükoosimolekule ühendatakse, et moodustada glükogeeni, mis on loomade glükoosi reservvorm. Seda protsessi reguleerib peamiselt insuliin, mis on kõhunäärme poolt toodetav hormoon. Glükogeenisüntees toimub peamiselt maksas ja lihastes, kus glükoos vajab salvestamist.

Protsess algab glükoosi aktiveerimisega glükoos-6-fosfaadiks ensüüm glükokinaasi või heksokinaasi abil. Seejärel muudetakse glükoos-6-fosfaat glükoos-1-fosfaadiks ensüüm fosfoglükomutaasi toimel. Järgmisena seondub glükoos-1-fosfaat uridiindifosfaadi (UDP) molekuliga, moodustades UDP-glükoosi, mis on glükogeeni sünteesiks vajalik aktiivne glükoosiallikas.

UDP-glükoos lisatakse seejärel olemasolevale glükogeeni ahelale ensüüm glükogeensüntaasi toimel. See ensüüm lisab glükoosimolekule 1,4-alfa-glükosiidsete sidemete kaudu, pikendades glükogeeni harudeta ahelat. Kui ahel saavutab teatud pikkuse, toimib harutav ensüüm, glükogeeni hargustaja (amilo-1,4-glükaan-4-glükanaaltransferaas), moodustades 1,6-alfa-glükosiidseid sidemeid, mis loob glükogeeni harud. See harude moodustamine suurendab glükogeeni lahustuvust ja annab rohkem otsi glükoosimolekulide kiireks lisamiseks või eemaldamiseks.

Glükogeenisüntees on tasakaalus glükogenolüüsiga, protsessiga, mille käigus glükogeen lagundatakse glükoosiks. Insuliini kõrge tase soodustab glükogeenisünteesi, samas kui glükagooni ja adrenaliini kõrge tase soodustavad glükogenolüüsi. See regulatsioon tagab glükoosi taseme hoidmise veres optimaalsel tasemel.