Geostatsionaarne

Geostatsionaarne ehk geostaatsionaarne orbiit on Maa ümber paiknev orbiit, millel asuv satelliit teeb ühe täisringi Maa pöörlemisega samas ajas. Selline orbiit asub ekvaatoril ja satelliit liigub ringjooneliselt, nii et see jääb Maa pinnale püsivale geograafilisele punktile. Pöörlemisperiood on umbes 23 t 56 m, mis vastab Maa pöörlemise ajale. Kõrgus Maa kohal on umbes 35 786 kilomeetrit.

Geostatsionaarset orbiiti kasutatakse peamiselt telekommunikatsiooniks ja televisiooniks ning mõnel juhul ilmaprognoosiks. Selle orbiidi peamised eelised on pidev ühendus ja suur katvus ekvaatori lähedal, kuna vastuvõteseadmed võivad olla paigutatud fikseeritult ühele suunale. See teeb GEO-satelliitide võrgud efektiivseteks rahvusvahelises side- ja meediatootmises, pakkudes suurt andmeedastusmahtu ja stabiilset ühendust. Piiranguteks on peamiselt polaaralade katvuse piiratus, kõrgus, mis tekitab viivitusi, ning satelliidi orbiidi koordineerimise ja registreerimise vajadus ITU poolt.

Ajaloost: geostaatsionaarse orbiidi idee esitas 1945. aastal Arthur C. Clarke. Esimesed GEO-satelliidid, Syncom 3 (1964) ja Intelsat I ehk Early Bird (1965), avasid tee kommerts- ja riiklikule sidevõrgule Maa orbiidil.