Füsioteraapias

Füsioteraapia ehk füsioterapeutiline ravi on tervishoiu valdkond, mis keskendub inimese liikumisvõime säilitamise, taastamise ja ennetamisele. Füsioterapeudid hindavad ja ravivad liikumis- ja funktsiooniprobleeme, kasutades mittefarmakoloogilisi meetodeid ning inimese kogu funktsionaalset tausta. Töötatakse erinevates õendus- ja ravikeskkondades, sealhulgas haiglates, taastusravikeskustes, kliinikutes ning kodustes hoolduskeskkondades.

Põhitegevused hõlmavad hindamist, ravi planeerimist ja patsiendi harimist. Ravimeetodid jagunevad peamiselt harjutusraviks (spetsiifilised liikumis-, jõu- ja painduvusharjutused, tasakaalu ja koordinatsiooni arendamine), manuaalteraapiaks (pehmete kudede vabastamine, liigeste mobilisatsioon), ning modaliteetideks (elektroterapia, termoteraapia, hingamis- ja kopsuharjutused). Vajadusel kasutatakse vesiravi või muud hingamisharjutuste komplekti. Ravi eesmärk on valu vähendamine, funktsiooni parandamine ning elukvaliteedi suurendamine.

Füsioteraapiat rakendatakse laialdaselt ortopeedia ja traumade järgses taastumises, neuroloogilises rehabilitatsioonis (nt pärast insulti), kopsu- ja südamehaiguste juhtudel ning laste- ja eakate õrnade funktsiooni säilitamisel. Kliiniline töö põhineb patsiendipõhisel plaanil ning pideval hindamisel ja kohandamisel vastavalt arengule.

Haridus ja reguleerimine: füsioterapeudid on tervishoiutöötajad, kellel on vastav kõrgharidus ja kutsepraktika, mis tagab nende pädevuse kliinilises ravis ning patsiendi ohutuse järgmisel tasandil.