Funktsionaalteooria

Funktsionaalteooria on teoreetiline lähenemine, mis keskendub nähtuste, institutsioonide või süsteemide osade funktsioonidele ja nende panusele terviku toimimisse. Selline teooria püüab mõista, miks asjad eksisteerivad ja kuidas nad täidavad konkreetseid rolle, selle asemel et keskenduda pelgalt struktuurilistele omadustele. Funktsioonid võivad olla eesmärgistatud (nt hoida süsteem stabiilsena) või aidata süsteemil kohaneda ja toimida.

Sotsioloogias on funktsionalism üks peamisi teooriavorme, kus ühiskond vaadeldakse kui koos toimivate institutsioonide ja normide süsteemi. Siin täidavad osad nagu perekond, kool või religioon teatud funktsioone, mis soodustavad sotsiaalse korra ja stabiilsuse jätkumist. Kriitikud märgivad, et funktsionalism võib anda liiga lihtsustatud pildi konfliktidest ja muutustest ning liigselt rõhutada harmooniat ja stabiilsust.

Funktsionaalsed vaated ilmnevad ka keeleteaduses ja filosoofias, kus rõhutatakse nähtuste kasutusotstarvet ja kontekstuaalset tähendust või funktsiooni. Teadlased küsivad, kuidas erinevad osad täidavad oma rolli kommunikatsioonis või sotsiaalses praktikas ning milline on nende panus tervikule.

Ajalooliselt on funktsionalism arengult tugevasti seotud sotsioloogiaga ja on saanud erinevates valdkondades rakendust. See peab kinni ideest, et süsteemid toimivad parimal võimalikul viisil siis, kui nende osad täidavad kasulikke funktsioone, kuid kriitikud toovad esile teleoloogilisi järeldusi ja tähelepanematust konflikti ning muutuste osas.

Seonduvad mõisted: funktsionalism, teleoloogia, süsteemiteooria.