Frustratsioonagressiooni

Frustratsioonagressioon on psühholoogiline kontseptsioon, mille kohaselt frustratsioon, ehk eesmärgi või ootuste takistamine, suurendab agressiivse käitumise tõenäosust. See nähtus on olnud keskne viis, kuidas seletada pahameele ja vägivaldsete reaktsioonide vahelisi seoseid sotsiaalpsühholoogias.

Algne teooria, mille esitasid Dollard, Doob, Miller ja Sears 1939. aasta töös Frustration and Aggression, väitis, et frustratsioon põhjustab alati agressiooni ja et agressioon on frustratsiooni otsene tulemus. See teooria rõhutas otsekontakti nende kahe nähtuse vahel ning väitis, et takistused eesmärkide saavutamisel tekitavad agressiivseid impulsi.

Uuemad vaated, eriti Berkowitzi kognitiivne-neoassotsiatsioonimudel, rõhutavad, et frustratsioon ei põhjusta alati agressiooni. Agressioon tekib tavaliselt siis, kui frustratsiooniga kaasnevad ärritavad stiimulid või kui kontekstis on märgid, mis õigustavad vägivalda, ning kui isikul on olemas sobivad kognitiivsed hinnangud ja sotsiaalsed märgid. Seetõttu sõltub agressiooni tekkest suuresti kontekst ja individuaalsed tegurid, nagu kontrollvajadus, õiglustaju ja varasem kogemus. Mõnel juhul võib frustratsioon viia mitteagressiivsete vastusteni või vahendatud käitumiseni ehk displacement’i.

Tähtsus ja rakendused on laialdased: kontseptsioon on mõjukas sotsiaalpsühholoogias, kriminoloogias ning kliinilises psühholoogias. See aitab mõista konflikte, kooli- ja töökohapõhiseid pahameeleilminguid ning pakub suunanäitu emotsionaalsete reaktsioonide juhtimiseks, sealhulgas mitteagressiivsete lahenduste ja sotsiaalseks toimetulekut suurendavate strateegiate kasutamiseks.