Fiskaalpoliitikas

Fiskaalpoliitika, ehk riigieelarvepoliitika, on valitsuse majandustegevust mõjutav raam, mis põhineb maksustamisel, avaliku kulutamise otsustamisel ja laenamisel. Selle eesmärk on suunata majandust, soodustada kasvu, parandada tööjõu kasutust ja saavutada hinnastabiilsus ning õiglasem sissetulekute jaotus. Fiskaalpoliitika erineb rahapoliitikast, mis tegeleb raha ja intressimääradega.

Vahendid jagunevad maksupoliitikaks, kulutuste meetmeteks ja võla- või laenupoliitikaks. Automaatseid stabilisaatoreid moodustavad näiteks progressiivne maksustamine ja sotsiaalkindlustus, mis majandustsükliga iseennast muutuvad. Diskretsioonilised meetmed hõlmavad erakorralikke eelarveotsuseid või kärpeid vastavalt majanduslikule olukorrale.

Fiskaalpoliitika võib olla laienemis- või kontraktiivne: laienemine suurendab kulutusi või vähendab makse, et stimuleerida majandust; kontraktiivne vähendab kulutusi või suurendab makse, et jahutada nõudlust ja vähendada defitsiiti. Lisaks eristatakse struktuurseid ja tsüklilisi mõjusid: struktuurne mõjutab majanduse pikaajalist potentsiaali, tsükliline reageerib majandustsüklile.

Institutsioonid ja protsessid: eelarve koostab tavaliselt rahandusministeerium ning see vajab parlamendi heakskiitu. Olulised on eelarvepaindlikkus, läbipaistvus ja jätkusuutlikkus nii lühikeses kui pikemas perspektiivis. Mõnikord kaasatakse hindamised ja konsultatsioonid investeeringute ning sotsiaalsete programmide rahastamiseks.

Piirangud ja väljakutsed hõlmavad ajahulka, informatsioonilünki ja poliitilisi survet, mis võivad vähendada soovitud mõju. Hinnanguid antakse eelarve tasakaalu, defitsiidi ja võla jätkusuutlikkuse põhjal ning koordineeritakse tihti rahapoliitikaga, et saavutada stabiilsus ja kasv.