Fiksatsioon

Fiksatsioon on üldmõiste, mis tähistab millegi kinnitamist, stabiliseerimist või püsiva positsiooni saavutamist. Sõna tuleneb ladina keelest fixare „kinni panna” ning seda kasutatakse mitmes valdkonnas alates psühholoogiast ja meditsiinist kuni keemiani.

Psühholoogias ja psühhiaatrias viitab fiksatsioon olukorrale, kus arengu peatumiseks jäädakse varasemasse staadiumisse või keskendutakse ühele vajadusele või stiimulile. Freudi teoorias võib fiksatsioon kaasa tuua isiksusetunnuseid, mis ilmnevad täiskasvanueas. Fiksatsioon võib väljenduda ka püsivas keskendumisena teatud mõttetihkudele või käitumismustritele.

Visuaalse ja kognitiivse valdkonna kontekstis tähistab fiksatsioon pilgu fikseerumist: pilk jääb mõneks ajaks ühe koha peale ning seda on silmade liikumist jälgivate uuringute kaudu võimalik mõõta.

Bioloogias ja meditsiinis viitab fiksatsioon koekaitsele või koe säilitamisele: koetükke töödeldakse fikseerivate lahustega, näiteks formaldehüüdi või glutaraldehüüdiga, et säilitada rakustruktuurid ja võimaldada mikroskoopiat. Orto- ja traumakirurgias tähendab fiksatsioon luude immobiliseerimist kipsi või implantaatidega.

Keemias ja viljelusvaldkonnas kasutatakse samuti mõistet fiksatsioon: näiteks lämmastiku fikseerimine, protsess, mille käigus N2 konverteeritakse kasutatavatesse vormidesse; see on oluline agronoomias ja mikrobioloogias.

Kokkuvõtteks on fiksatsioon mitmekülgne mõiste, mille tähendus sõltub kontekstist, kuid keskne idee on midagi kinnitada, säilitada või suunata kindlasse asendisse või seisundisse.