Fenotüübilised

Fenotüübilised omadused viitavad organismi fenotüübi ilmingutele ehk kõigile observable ja mõõdetavatele tunnustele. Fenotüüp kujuneb koosseisus genotüübist ehk geneetilisest koostisest ning keskkonnast: geenide avaldumine ning keskkonnatingimused ja nende vahelised interaktsioonid määravad, millised tunnused ilmnevad. Fenotüübilised omadused võivad olla morfoloogilised (kuju, suurus, struktuur), füsioloogilised (metabolism, ensüümide aktiivsus), käitumuslikud ning biokeemilised ja haigustele vastuvõtlikkuse näitajad.

Seos genotüübi ja keskkonna vahel on keskne: fenotüüp peegeldab geneetilise potentsiaali tegelikku väljendust eri tingimustes. Seetõttu võivad samast geneetilisest taustast pärinevad isendid näidata erinevaid fenotüüpsed ilminguid erinevas keskkonnas. Fenotüübilised uuringud keskenduvad just selle väljendi kirjeldamisele, mõõtmiseks ja analüüsiks, sageli fenotüpiseerimise (phenotyping) kaudu.

Rakendused ja valdkonnad: meditsiinis kasutatakse fenotüübilisi kirjeldusi haigusvormide ja kliiniste nähtuste klassifitseerimiseks ning ravi valikuks. Põllumajanduses ja ökoloogias juhib fenotüpiseerimine valikuid ja aretust, sest loodusteadlased ja agronoomid töötlevad fenotüpperioodi kaudu soovitud omadusi. Uurimistöös on fenotüübi ja genotüübi seose mõistmine keskne, sest see aitab eristada, millised omadused on geneetiliselt määratud ja millised sõltuvad keskkonnast.

Piirangud ja väljakutsed: fenotüüp võib olla plastiline ning muutuda keskkonna mõju all, mis raskendab genotüübi eristamist. Mõõtmisvigade, subfüsioloogiliste tunnuste ja pikaajaliste muutuste tõttu on fenotüpiseerimine keeruline ning nõuab standardiseeritud metoodikaid.