Erikohtlemine

Erikohtlemine on mõiste, mis tähistab isikule, rühmale või olukorrale antavat erilise tähelepanu või erandliku kohtlemise korraldust. See võib hõlmata tavaprotessidest kõrvalekaldumist, lisatoe pakkumist või kohandatud menetlusi, mis on vajalikud konkreetsete vajaduste, haavatavuse või eritingimuste tõttu.

Erikohtlemist rakendatakse sageli erinevates valdkondades. Õigus- ja haldussüsteemides võib see tähendada erandite tegemist, soodustusi või kohandatud menetlusi; hariduses — individuaalseid tuge või erivahendeid; tervishoius — prioriteetset ligipääsu või lisatoetuste pakkumist; tööelus — töötingimuste kohandamist; rahvusvahelistes suhetes võib erikohtlemine väljendada protokollide järgimist või eritingimuste kehtestamist.

Õiguse ja eetika kontekstis peab erikohtlemine olema põhjendatud ning proportsionaalne, vältima diskrimineerimist ja tagama läbipaistvuse. Selle rakendamist peaksid kontrollima selged kriteeriumid, järelevalve ja aruandlus, et hoida erikohtlemise usaldusväärsust ning õigluse põhimõtteid.

Praktikas võib erikohtlemine tekitada kriitikat: see võib suurendada ebavõrdsust, tekitada tunde privileegidest või viia läbipaistmatute ja subjektiivsete otsuste tekkimiseni. Seetõttu on oluline regulaarselt hinnata mõju ning tagada võrdsed võimalused ja selgus otsustusprotsessides.

Näited: koolis võivad puudega õpilased saada eritoetust või kohandatud õppekorraldust; tervishoius — eritingimused tagavad kiirema ligipääsu või erimenetlused; õiguses — erandlikud menetlused või soodustused; tööelus — kohandused füüsiliste või kognitiivsete nõudmiste puhul.