Erarahastust

Erarahastus ehk erainvestimine on rahastamine, mida pakuvad erafondi omanikud, eraisikud või erainvestorid ning mis ei tule riigi või avaliku sektori vahenditest. Erarahastus hõlmab nii omakapitaliinvesteeringuid kui ka võla- või kombineeritud rahastamisviise ning seda kasutatakse sageli ettevõtete varases ja kasvufaasis. See rahastusvorm võib kiirendada ettevõtte kasvu, pakkuda lisaväärtust ja laiendada kontakte, kuid kaasneb tihti suurem risk ja investori mõju ettevõtte otsustele.

Peamised vormid on omakapitaliinvesteeringud, kus investor ostab ettevõtte osakkeid ja võib saada juhtimisõigusi või osalust tootluse nimel; võla- või laenupõhine rahastus, kus investor laenab raha ja saab intressi; ning konverteeruvad laenud, mis võivad hiljem muutuda omakapitaliks. Erarahastust teevad sageli riskikapitalifondid, ingeliinvestorid ja perekondlikud investeerimisfondid, kes pakuvad nii kapitali kui ka nõu ning kontakte kasvuprotsessi toetamiseks.

Eelised ja riskid: Erarahastus võib pakkuda kiirust, paindlikkust ja ekspertnõu, mis aitab ettevõttel kasvada. Samas on riskideks kõrgem investeerimissurve, kontrolli ja otsuste jagamine investori poolt, potentsiaalne varjatud kokkulepped ning illikviidsuse probleemid võrreldes avalike rahastuskanalitega.

Regulatsioon ja kontekst: Eestis on erarahastus reguleeritud peamiselt finantsinstrumentide ja väärtpaberituru seaduste ning rahapesu tõkestamise reeglite raames. Erarahastus on oluline rahastusallikas eriti varases faasis Eesti ettevõtete jaoks, kus riskikapital ja ingeliinvestorid mängivad suurt rolli; riiklikud ja Euroopa Liidu toetusprogrammid täiendavad sageli erarahastust.