Emulatsioonid

Emulatsioonid on kahe üksteisest lahustumatuna tuntava vedeliku süsteem, kus üks faas esineb hajutatud tilkadena teise faasi sees. Tilgad on tavaliselt mikroskoopilised ja süsteem püsib tänu stabiliseerivate ainete toimel. Ilma stabilisaatoriteta võivad tilgad koonduda ja faasid eralduda. Emulatsioonide loomisel kasutatakse erinevaid meetodeid energia sisseviimiseks, näiteks segamine, homogeniseerimine või ultrasonatsioon.

Peamised tüübid põhinevad pideva faasi vahelisel koostisel: õli-vees (O/W) emulsioon, kus õli tilgad on hajutatud vees; ning vee-õli (W/O) emulsioon, kus vesi on hajutatud õlifaasis. Võimalikud on ka mitmekihilised emulsioonid, nagu W/O/W ja O/W/O. Tilkade suuruse järgi eristatakse makroemulsioone, makro- ja nano- / mikroemulsioone; mikroemulsioonid on tavaliselt väga väikesed ja stabiilsed ning võivad olla termodünaalselt stabiilsed.

Stabiilsus sõltub emulsiooni koostisest ja tilkade suurusest. Emulsioonide stabiliseerimiseks kasutatakse emulsijaatoreid (emulgaatoreid), mida võivad olla pindaktiivsed ained, proteiinid, polüsahhariidid või fosfolipiidid. Need vähendavad pindpinevust, moodustavad tilgakeste ümber kaitsva kile ja takistavad koondumist ning eraldumist. Lisaks võivad kasutada paksendajaid ja sobivaid lisandeid, mis parandavad viskootsust ja stabiilsust.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad toiduainetööstust (majonees, kastmed, piimatooted), kosmeetikat (kreemid, losioonid), farmatseutika (emulsioonid ravimite toitmiseks või parenteraalseks manustamiseks), värvi- ja määreainete tootmist ning tööstuslikke protsesse. Emulsioonide valik ja stabiliseerimine sõltuvad soovitud omadustest ja rakendusvaldkonnast.