Elundisiirdused

Elundisiirdus on kirurgiline protseduur, mille käigus siirdatakse doonororgan vastuvõtjasse. Enamikul juhtudel on tegemist allotransplantatsiooniga, kus doonor ja vastuvõtja on erinevad inimesed; autotransplantatsioon (organ võetakse patsiendi enda kehast tagasi) on palju harvem. Levinumad siirdatavad organid on neer, maks, süda ja kopsud; harvemini siiratakse pankreas või soolestik.

Donorid võivad olla elavad või surnud. Elava doonori korral annatakse sageli neer või maksast osa; surnud doonoritelt võetakse elundid, mis on sobivad ja säilitatud vastuvõtja jaoks. Organite ühendamisel ja vastuvõtja kehasse paigutamisel hinnatakse sobivust nii kliiniliselt kui ka immunoloogiliselt, et vähendada hülgastluse ohtu.

Siirdamist järgnevad ravimeetmed keskenduvad immuunsüsteemi kontrollimisele. Pärast operatsiooni alustatakse immuunosupressiooni, et vältida võõra organi potentsiaalset hülgamist. Tavapärasteks ravimiteks on takroliimus, tsüklosporiin ja kortikosteroidid; ravikuur on pikaajaline ning nõuab regulaarselt vereanalüüse, organi funktsiooni jälgimist ning infektsioonide ennetamist ja kõrvaltoimete juhtimist.

Tulemused ja riskid: edukas elundisiirdus võib märkimisväärselt parandada vastuvõtja elukvaliteeti ja funktsiooni, kuid kaasnevad riskid, sealhulgas organi hülgamine, infektsioonid ja ravimite kõrvaltoimed. Tulemused sõltuvad organist, vastuvõtja üldseisundist ja siirdussüsteemi toimivusest.

Regulatsioon ja eetika: elundijaotust korraldavad riiklikud või rahvusvahelised registrid ja jaotussüsteemid, mis püüavad tagada õiglust ja tõhusust. Donori nõusolek, konfidentsiaalsus ja eetilised põhimõtted on siirduste toimimise põhikiviks ning puudujäägid nõuavad hoolikat jälgimist.