Ellujäämise

Ellujäämine ehk ellujäämise mõiste viitab võimele jääda ellu ja säilitada elutähtsad funktsioonid rasketes või ohtlikes tingimustes. See hõlmab nii inimese kui ka organismide suutlikkust taluda nälga, külma, vigastusi, haigusi või loodusõnnetusi. Ellujäämise käsitlus hõlmab nii füüsilisi kui ka psühholoogilisi ja sotsiaalseid aspekte, sealhulgas planeerimist, kohanemist ja kriisitingimustes tehtud otsuseid.

Sõna pärineb verbist ellujääma. Nimivorm 'ellujäämine' tähistab ellujäämise protsessi või võimet, ja genitiv 'ellujäämise' viitab nähtusele või nähtuse omadusele.

Bioloogias ja ökoloogias viitab ellujäämine liigi või populatsiooni jätkumisele nende elutingimustes. Organismid arendavad kohanemisvõimeid ja ellujäämismehhanisme, nagu toitumiskäitumine, varjupaiga kasutamine, kaitseomadused ning paljunemistsüklite säilitamine rasketel perioodidel. Ellujäämise edukus sõltub saadaval olevate ressursside hulgast, konkurentsist, haigustest ja keskkonna muutustest.

Praktilises mõttes on ellujäämine seotud kriisi- ja hädaolukordadega. Inimesed võivad koguda ellujäämiskotid, õppida esmaabi, tule tegemist, varjualuse ehitamist, joogivee puhastamist ja navigeerimist. Olulised on riskide hindamine, ennetusplaanide koostamine, koostöö ning oskused signaalimise ja päästetegevusega seotud protseduurides, et suurendada ellujäämise võimalust.