Diffusioonipõlemine

Diffusioonipõlemine, tuntud ka kui mitte-segapõlemine, on gaasipõlemise tüüp, kus kütus ja oksüdant segunevad alles põlemispiiril. See erineb eelnevalt segatud põlemisest, kus kütus ja oksüdant segatakse enne süütamist. Diffusioonipõlemise iseloomulikud jooned on aeglasem põlemiskiirus ja potentsiaalselt ebastabiilsem leek.

Selles põlemisprotsessis peab kütus difundeeruma põlemispiirini oksüdandist (tavaliselt õhust) ja oksüdant peab difundeeruma kütuse poole. Selle difusiooniprotsessi kiirus määrab põlemise üldise kiiruse. Diffusioonipõlemist võib sageli täheldada küünla leegis, gaasipliidi leegis ja ka paljudes tööstuslikes põletites.

Üks diffusioonipõlemise peamisi eeliseid on selle suhteline ohutus, kuna eelnev segamine kõrge kontsentratsiooniga kütuse ja oksüdandi seguga välditakse, mis võiks olla plahvatusohtlik. Samas võib see tekitada rohkem heitgaase ja tahma, kuna segunemine pole ideaalne, mis võib vähendada põlemise efektiivsust. Diffusioonipõlemist kasutatakse sageli olukordades, kus põletustemperatuur ei pea olema äärmiselt kõrge või kus on oluline põlemise stabiilsus. Näiteks kaevanduslampides kasutati pikka aega diffusioonipõlemist.