Autoignitsiooni

Autoignitsioon on iseeneslik süttimine kütuse–õhu segul ilma välise süüteallikata, kui segul saavutatakse piisav temperatuur ja rõhk. See nähtus on oluline mõiste sisepõlemismootorites ning mõjutab jõudlust, kütuseefektiivsust ja emissioone.

Mootorites eristatakse kahte peamist süttimisviisi. Compression-ignition ehk kompressioonikindlus on diiselmootorite põhimehhanism, kus kõrge rõhk ja temperatuur tekitavad kütuse süttimise ilma süüteallikata. Spark-ignition ehk süütetav süüteplokk kasutatakse bensiinimootorites; kui segu süttib iseeneslikult, tekib mootori kolin, mida soovitakse vältida.

Faktorid: autoignitsiooni tõenäosus sõltub peamiselt temperatuurist ja rõhust ning ka kompressioonist, samuti kütuse omadustest ja õhu-suhte suhtest. Kõrgem compressioon ja kõrgem temperatuur suurendavad autoignitsiooni ohtu. Kütuse omadused mängivad olulist rolli: oktaaninumber (oktani indeks) näitab vastupanu autoignitsioonile — kõrgem indeks tähendab suuremat vastupanu. Cetaani arv näitab kütuse kergust kompressioonil süttimiseks; dieselkütused omavad tavaliselt kõrgemat cetaani arvu kui bensiinid.

Töö arenduses nähakse näiteks HCCI-tehnoloogiaid (Homogeneous Charge Compression Ignition), mis püüavad kasutada autoignitsiooni ühtlast seguga; see nõuab täpset temperatuuri ja rõhu kontrolli ning võib parandada efektiivsust ning vähendada kolinat ja emissioone. Autoignitsioon on seetõttu oluline mõiste mootori toimimise ja kütuseuuringute kontekstis.