Autofosforüleerimine

Autofosforüleerimine viitab protsessile, kus valk või teine biomolekul fosforüleerib end ise, tavaliselt ensümaatilise reaktsiooni kaudu. Fosforüleerimine on oluline post-translatsiooniline modifikatsioon, mis seisneb fosfaadirühma lisamises molekuli, sageli seriin-, treoniin- või türosiini jäägi külge. Selles autofosforüleerimise kontekstis on sama molekul nii fosforüleerija kui ka fosforüülitav.

See mehhanism on levinud mitmesugustes rakulistes protsessides, sealhulgas signaaltransduktsioonis, valgu regulatsioonis ja geeniekspressioonis. Autofosforüleerimist praktiseerivad sageli kinaasid, mis on ensüümid, mis katalüüsivad fosfaadi ülekannet ATP-lt valgule. Mõned kinaasid võivad fosforüleerida teisi kinaase, kuid autofosforüleerimine tähendab, et kinaas fosforüleerib omaenda aktiveerimisala või allostereid, mis võib mõjutada selle katalüütilist aktiivsust või stabiilsust.

Autofosforüleerimine võib toimida molekuli eneseregulatsiooni mehhanismina. Fosforüülides end, võib molekul muuta oma konformatsiooni, sidumisomadusi või interaktsioone teiste molekulidega. See võib viia ensüümi aktiveerimiseni, deaktiveerimiseni või modifitseerimiseni vastusena rakulistele signaalidele või substraadi olemasolule. See protsess aitab säilitada rakulist homöostaasi ja vastata keskkonnatingimuste muutustele.