Argumentatsiooni

Argumentatsioon on vaide ja diskussiooni alus, mille käigus esitatakse väide ja sellele järgnev põhjendus, tuginevalt tõenditele ning loogilisele järeldusele. Selle eesmärk võib olla veenda teisi, selgitada nähtust, kriitiliselt hinnata arvamusi või esitada uurimustulemuslikult põhjendatud järeldusi.

Põhielemendid hõlmavad väidet (mis on esitatav järeldus), tõendeid (nt tõendid, näited, statistikad), põhjendust või põhjendustehteid ning vajadusel vastuväiteid ja nende ületamist. Argumentatsioon võib järgida struktureerivat vormi: väide, tõendid, loogiline ühendus ning järeldus. Mõnel mudelil on lisaks niinimetatud vundament – põhjus või alus, mis tagab põhjenduste kehtivuse – ning piirid, mis märgivad lubatud muutusi ja eeldusi.

Erinevaid argumentatsiooniliike kirjeldatakse sageli deduktiivse (ediktsiooniline) ja induktiivse (järeldustele põhinev) ning abduktiivse (parima selgituse otsimine) argumendina. Populaarne loogika- ja retoorikamudel on Toulmin’i mudel, mis eristab väidet, andmeid, v temelisi (warrant), tagatust (backing), piiranguid ja vastuväiteid. Keskne on selge struktuur ja põhjenduste kvaliteet, mitte ainult emotsionaalne veenmine.

Kriitiline mõtlemine ja meediakriitika nõuavad argumentatsiooni hindamist vigade ja falatsiate suhtes ning argumentoeringu tugevuste eristamist. Ajalooliselt on argumentatsioon olnud keskne niinimetatud retoorikas ning filosoofias ning kaasaegses akadeemilises kirjutamises, õiguses ja teabekasutuses. Argumentatsiooniliigid ja mudelid annavad tööriistad, et väiteid nii esitada kui ka kriitiliselt hinnata.