Antonüümad

Antonüümad ehk antonüümid on sõnade paare, mille tähendus on vastandlik. Nad kajastavad opositsioone erinevates semantilistes sfäärides, nagu olemus, omadused või suhted. Näited: elu – surm, suur – väike, hea – halb.

Antonuümad jagunevad peamiselt kolme tüüpi. Esimene on komplemendid ehk lõppvastandid: ühe tähendus olemasolu eeldab teise puudumist või vastandlikkust. Näiteks elu–surm või täiuslik – puudulik. Teine tüüp on graduaalsed antonüümad, mis väljendavad tähenduse kraade, nagu soe–külm, kõrge–madal, ilus–kole. Kolmas tüüp on relational ehk relatsioonilised antonüümad, mis kirjeldavad vastastikuseid rolle või suhteid, näiteks andja–saaja, õpetaja–õpilane või müüja–ostja.

Kasutus ja tähenduslikud nüansid. Antonüümad on kasulikud keeleõppes, teksti semantilises analüüsis ja sõnavaraloomes, aidates eristada kontraste ning mõista tähenduste struktureerumist. Mõnikord võib sama sõnaga olla mitu vastandit või tähendus sõltuda kontekstist; mõnel juhul puudub selge vastand. Eesti keeles võivad antonüümid tekkida nii leksikaalselt kui morfoloogiliselt, näiteks negatsiooni märkimisega (mitte-). Seotud mõisted hõlmavad sünonüüme, semantilist vastandust ja antonüümide paare.