Antivirirotika

Antivirirotika ehk viiruse paljunemist pidurdavad ravimid on ravimid, mis vähendavad viiruse replikatsiooni organismis ning aitavad haigusest taastuda või ennetada viiruse levikut. Nad erinevad antibakteriaalsetest ravimitest oma sihtmärgi poolest, olles suunatud viiruseensümptomite või elutsüklite spetsiifiliste faaside vastu. Ravi efektiivsus ning kõrvaltoimed sõltuvad viiruse tüübist, ravimi klassist ja patsiendi tervislikust seisundist.

Peamised ravimi klassid hõlmavad nukleosiidi ja nukleotiidi analooge, mis inhibeerivad viiruse DNA või RNA sünteesi; näidetena herpesviiruste vastu kasutatavad acikloviir ja gancikliovir ning HIV-i ja HBV-i ravis kasutatavad lamivudiin ja tenofoviir. Teine oluline rühm on viiruse paljunemisprotsessi teised ensüümid inhibeerivad ained, sealhulgas proteaasi inhibiitorid (HIV), polümeraasi inhibiitorid (nt NS5B/NS5A HCV ravis) ja integreaas inhibiitorid (nt raltegraviir, dolutegravir). Lisaks on olemas viiruste sissepääsu või lahkumise etappi mõjutavad ained, näiteks CCR5 antagonistid (maravirok) ja fusion inhibiitorid (enfuvirtin) HIV-i raviks, ning viiruse neuraminidaasi inhibiitorid (oseltamiviir, zanamiviir) gripiviiruste ravimites.

Ravi eesmärk võib olla haigusetekitaja kontrollimine, sümptomite leevendamine, tüsistuste ennetamine või viirusest vabastamise potentsiaalsete fenotüüpide vältimine. Erinevad viirused nõuavad erinevaid kõrvaltoimeid ja ravijuhiseid; näiteks HCV-i Direct-Acting Antivirals (DAA-d) on paljude juhtude korral viisil ravitavad, samas HIV-i puhul kasutatakse kombineeritud antiretroviiruse ravi. Resistentsus viiruse mutatsioonide tõttu on oluline probleem ning ravi järjepidevuse ning epidemioloogilise juhendamise järgimine suurendab ravitulemusi.