Ahelpolümerisatsioonid

Ahelpolümerisatsioonid on üks olulisemaid polümerisatsiooni protsesse organilises keemias, kus monomeerid ühinevad ahelas, moodustades polümeerid. See protsess toimub tavaliselt radikaalsete, iooniliste või koordineeritud ahelreaktsioonide kaudu, kuid kõige levinumad on radikaalne ja iooniline ahelpolümerisatsioon.

Radikaalne ahelpolümerisatsioon on üks kõige tuntumaid meetodeid polümeeride saamiseks. See algab initsieerimisfaasis, kus initsiaator (nt benzsoidhappeperooksüdi) laguneb radikaalideks. Radikaalid algatavad monomeeride (nt eteeni, stiireni) aktiivse ahela kasvu, kus monomeerid ühinevad üksteisega, moodustades polümeerimolekuli. Protsess lõpeb terminatsioonifaasis, kui kaks radikaali ühinevad või radikaal neutraliseerub.

Iooniline ahelpolümerisatsioon toimub aniooniliste või kationiliste radikaalide kaudu. See on levinud polümeeride saamiseks, nagu polüeteeni, polüpropüleeni või polüvinüülkloriid. Koordineeritud ahelpolümerisatsioon, näiteks Ziegleri–Natta katalüsaatoritega, võimaldab saada stereoregulaarseid polümeere, nagu isotaaktne polüpropüleen.

Ahelpolümerisatsioon on oluline teadus- ja tööstusvaldkonna alal, kuna see võimaldab tuua välja mitmesuguseid polümeere, mis on kasutusel plastikutes, kummites, tekstiilides ja muudes materjalides. Protsessi efektiivsus sõltub monomeeride valikust, temperatuurist, rõhust ja katalüsaatorist.