õigustust

Õigustust on mõiste, mida kasutatakse põhjenduse või kaitsva argumendi tähistamiseks. Selles mõttes viitab õiguslik ja üldinimlik diskursus sellele, kuidas tegu, otsus või seisukoht on õigustatud, õiguspärane või mõistlik. Õigustus hõlmab nii loogilise põhjenduse kui ka moraalse või praktilise alusueelduse esitamist.

Sõna võib esineda erinevates tähendustes. Üldises kontekstis tähendab õigustus põhjendust, miks midagi tehakse või millise väärtusega otsus on kooskõlas eesmärkide või normidega. Õigustus võib põhineda faktidel, seadustel või eetilisel kaalutlusel. Jurisprudentses kontekstis tähendab see kaitsvaid argumendi või tõendite kogumit, millega juhitakse kohtuotsust süüdistust ümber lükata või karistust leevendada.

Õigustust eristatakse mõneti sarnase mõistega põhjendus: põhjendus keskendub argumendi sisule ja loogilisele põhjendusele, samas kui õigustus viitab selle argumendi lugemisele õiguste, normide või õiguspärasuse kontekstis. Lisaks võivad eri valdkonnad rõhutada erinevaid pooli: näiteks töösuhetes võivad õigustused olla seotud poliitika või otsuste legitimatsiooni tagamisega, poliitikas ja avalikus arutelus rõhutatakse sageli selget ja eetilist õigustust.

Etymoloogiliselt moodustub õigus-juur ja suffix -ustus, mis viitab abstraktsele nähtusele või toimingule. Õigustust on seetõttu oluline mõiste nii õiguslikus kui ka üldises kommunikaatsioonis, kui soovitakse selgelt ja veenvalt põhjendada tegu, otsust või seisukohta.