õigekirja

Õigekirja on eesti keele standardne kirjutamisviis, mis määrab, kuidas sõnu kirjutatakse, kuidas lauseid märgitakse ning millised on kirjapildi reeglid. See hõlmab õigekirja reegleid, kirjavahemärke, suure ja väikese tähe kasutust, hüphenatsiooni ning arvude ja välisnimi- või laensõnade kohandamist. Õigekirja eesmärk on tagada teksti loetavus, mõistetavus ja ühtsus erinevates kirjutus- ja meediakanalites.

Õigekirja aluseks on peamiselt fonoloogiline põhimõte: sõnade kirjutus peegeldab tavaliselt nende hääldust. Diakriitilised tähed ä, ö, ü ja õ on olulised tähestiku osad. Kuigi kirjutus on üldiselt fonemiline, on erandeid seoses laen- ja vanakõne sõnadega, mida esitatakse ajalooliselt kujunenud kujul.

Standardiseerimise eest vastutavad Eesti Keele Instituut ja teised teadus- ja haridusasutused; viimastel sajanditel on reegleid täiendatud ning avaldatud õpikud, sõnaraamatud ja juhised. Kõige olulisemad tulemused kogutakse kirjakeele käsiraamatutes ja keelerevisioonides, mis on kõigile kasutajatele kättesaadavad.

Õigekirja kasutus on kohustuslik koolides, meedias, valitsusväliste dokumentide ning avalikes tekstides. Erinevad stiilijuhised võivad soovitada erandeid või vormikäsiraamatuid, kuid standardi järgimine tagab teksti ühtsuse.

Reeglite uuendused kajastavad keele arengut ja tehnoloogiliste muutuste mõju, sealhulgas uute terminite vastuvõtmist ja digitaalarhiivide kasutuse laienemist. Õigekiri on elav süsteem, mida pidevalt uuendatakse ja parandatakse.