Ülalpidamine

Ülalpidamine on õiguslik kohustus, mille alusel üks isik peab teisele isikule elatus- ja hoolduskulude katmise tagama. Kõige sagedamini puudutab see lapsi, kus vanemad peavad maksma lapse ülalpidamist, kuid kohustused võivad laieneda ka teistele sõltuvatele isikutele.

Õiguslik raamistik ja osapooled. Eestis on ülalpidamise õiguslik alus peamiselt perekonna- ja tsiviilõiguslikes normides. Kohustused tekivad seadusest, vanematevahelisest kokkuleppest või kohtuotsusest. Kui osapooled ei jõua kokkuleppele, määrab kohus või kohuseni viivad täitemenetlused kindla summa ja maksegraafiku. Ülalpidamise täitmise eesmärk on tagada sõltuvuse all oleva isiku elatus ja heaolu.

Sisu ja muutumine. Ülalpidamise eesmärk on katsetada sõltuvuses oleva isiku põhilisi elatusvahendeid (nt toidud, riietus, eluaseme ja tervishoiukulud) ning vajaduse korral haridust ja hooldust. Kohustuse suurus otsustatakse tavaliselt vastavalt recipientide vajadustele ja maksja võimekusele; muutused võivad toimuda, kui olud (sissetulek, eluaseme) oluliselt muutuvad.

Tasumine ja jõustamine. Maksete mittenägemisel on võimalik kasutada kohtu- või täitemenetlust ning vajadusel rakendada sissenõudmist, palgamaksete suunamist või muid jõustamismeetmeid. Rahvusvahelises kontekstis hõlmab ülalpidamine ka piiriüleste juhtumite korral Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste kokkulepete raames toimuvat koostööd ja ülekandmist.

Seosed. Ülalpidamine on tihedalt seotud laste õiguste, pereõiguse ja sotsiaalhoolekandega ning hõlmab nii rahalisi kui vajaduspõhiseid tuge.