õpetusviise

Õpetusviis nähakse õpetamise konkreetse meetodi või lähenemisviisi kohta. Sõna pärineb Eesti keelest ja koosneb sõnadest õpetus ja viis. See viitab sellele, kuidas õpetaja struktureerib õppetöö, valib materjale, seostab teadmised praktikaga ja hindab õpilaste töö tulemusi. Vanade kirjandite ja haridusfilosoofide järgi on õpetusviisid lahutamatu osa õppekava kujundamisest ning need kajastavad õpetaja arusaamist õppijate arengus, motivatsioonist ja kultuurilisest taustast.

Mõned klassikalised õpetusviisid on selgitusmõju, gruppipõhine tegevus ja projektiõpe. Seaduslikus õppekorralduses kasutatakse sageli kombineeritud lähenemisviise, mis ühendavad kontseptsioone ja praktikast lähenemisviise, et pakkuda mitmekülgset õpikogemust. Õpetusviisid areneb samuti õppekavade ja tehnoloogiliste võimaluste edega. Näiteks digitaalse õppimise ja virtuaalsete klassiruumide kasutamine on muutnud õpetamispraadikal uusi viise sisude esitamiseks ja üha enam individuaalsele kohandamisele rõhuasetust.

Õpetusviisidele uuritakse kõige enam vastavalt rahvusvahelistele kvalifikatsioonipõhimõtetele ja koolide pikaajalisele eesmärgile pakkuda kvaliteetset ja tasakaalustatud õpet. Teadusuuringud hinnavad nende mõju õpilaste teadmistes, oskustes ja huvigunnetuses. Seetõttu teostatakse pidevaid hindamisi ja professionaalset arengut õpetajate stiimulite parandamiseks. Õpetusviiside teadlik kasutamine aitab kaasa õpilaste täiuslikumale arengule ja aitab kohandada õpetamise praktikaid vastavalt kooli ning riigi hariduseesmärkidele.