võtmevahetus

Võtmevahetus on krüptograafias kasutatav protsess, mille käigus kaks või enam osapoolt loovad turvalise ühise võtme või genereerivad seansivõtmeid edasiseks krüpteeritud suhtluseks. Eesmärk on tagada andmete turvaline edastus ja kaitsta suhtlust isegi siis, kui sidekanal on potensiaalselt ohustatud. Võtmevahetust kasutatakse laialdaselt erinevates protokollides, nagu TLS, SSH ja VPN-ühendused.

Peamised meetodid hõlmavad Diffie–Hellmani võtmevahetust (DH) ja selle elliptic curve varianti ECDH. Need protokollid võimaldavad osapooltel genereerida ühise salajase võtme ilma võtme otsese ülekanne teel; see parandab turvalisust, sest varastatud võtmete korral ei tea ründaja selle seansi võtit. RSA-põhised võtmevahetused on olnud kasutuses, kuid kaasaegses praktikas eelistatakse ECC-põhiseid või dünaamilisi võtmevahetusi, mis pakuvad suuremat turvalisust ja efektiivsemat sooritust. TLS 1.3 ja paljud VPN-lahendused kasutavad neid mehhanisme, et tagada forward secrecy ja turvaline ühendus.

Võtmete rotatsioon ehk regulaarne võtmete vahetamine on võtmete elutsükli oluline osa. See vähendab kahju ulatust juhul, kui võti on kompromiteeritud, ning piirab vanade võtmete kasutusiga. Rotatsioon võib toimuda automaatselt protokolli tasandil või organisatsiooni turvapoliitika alusel. Lisaks kasutatakse autentimist ning usaldusväärseid sertifikaate või võtmehalduse mehhanisme, et vähendada man-in-the-middle rünnakute ohtu.

Laialdasemad rakendused hõlmavad TLS/SSL-i turvasidet, SSH-i kaugühendusi, e-posti krüptimist (PGP/S/MIME) ja VPN-lahendusi. Võtmevahetus on keskne komponent nende süsteemide turvalises tööks ning selle korralik haldamine hõlmab võtmete elutsüklit, autentimist ja riiklikke või organisatsioonilisi turvapoliitikaid.