vältimiskäitumisi

Vältimiskäitumised viitavad käitumisviisidele, mille eesmärk on hoiduda ebameeldivatest või ähvardavatest olukordadest, tunnetest või mõtetest. Need võivad olla teadlikud või alateadlikud reaktsioonid, millega inimene püüab vältida ärevust, hirmu, valu või muid negatiivseid emotsioone. Vältimiskäitumised on tavaline osa inimkogemusest, kuid nende liigne esinemine võib osutuda problemaatiliseks.

Sellised käitumised võivad ilmneda erinevates vormides. Näiteks võib inimene vältida sotsiaalseid olukordi, kui tal on sotsiaalfoobia, või ta võib vältida teatud mõtteid või mälestusi, mis tekitavad stressi. Füüsiliselt võib vältimine tähendada olukorrast lahkumist, mingi tegevuse edasilükkamist või probleemi ignoreerimist. Vaimselt võib see hõlmata tähelepanu kõrvalejuhtimist, mõtete ümberlükkamist või emotsioonide allasurumist.

Kuigi vältimiskäitumised pakuvad lühiajalist leevendust, võivad need pikas perspektiivis probleeme süvendada. Vältimine takistab sageli probleemi lahendamist, inimene ei õpi olukorraga toime tulema ja negatiivsed tunded võivad hoopis tugevneda. Näiteks, kui inimene väldib esinemist, kasvab tema esinemisärevus tõenäoliselt iga korraga. Vältimiskäitumised võivad piirata inimese eluulatust ja takistada isiklikku kasvu ning potentsiaali täielikku realiseerimist.

Psühholoogias ja teraapias on vältimiskäitumiste mõistmine oluline erinevate psühholoogiliste probleemide, nagu ärevushäired, foobiad ja depressioon, ravis. Teraapiaprotsessis õpetatakse sageli inimestele, kuidas vältimiskäitumistest loobuda ja tervislikumaid toimetulekumehhanisme arendada, et ebameeldivate olukordade ja tunnetega silmitsi seista.