väljundkõikumise

Väljundkõikumine tähistab süsteemi väljundi ajas muutuva kõrvalekalde soovitud väärtusest. See hõlmab nii perioodilisi kui ka aperiodilisi kõikumisi, sealhulgas väljundpinge või -voolu ripple’i, müra ja lühiajalisi üleminekuid, mis viivad väljundväärtuse ajutise kõikumiseni.

Elektronikas ja automaatikas on väljundkõikumine sageli seotud toiteplokkide ja regulaatorite käitumisega. Näiteks DC-väljundites tekib ripple, kui pinge ei ole täielikult filtreeritud. Kontrollsüsteemides võib väljundkõikumine tuleneda ebapiisavast stabiilsusest või tagasiside liigsest või aeglase reageerimise tõttu.

Mõõtmine ja näitajad: Mõõtmine tehakse tavaliselt osiloskoobiga. Olulised näitajad on tipu–tipu amplituud (peak-to-peak), RMS-väärtus ja ripple’i protsent väljundist; vajadusel kasutatakse THD-d mõnede süsteemide puhul.

Põhjused ja leevendus: Põhjused hõlmavad mürast tulenevaid signaale, koormus-transiente, võrgukõikumisi, komponentide tolerantsusi, ebapiisavat filtratsiooni või sobimatu tagasiside kompensatsiooni. Väljundkõikumist saab vähendada korraliku filtratsiooni (kondensaatorid, induktorid, LC/RC filtrid), regulaatorite kompenseerimise, sobiva tagasiside tasakaalustamise ning hea PCB- ja maandusdisaini, sh varjamise ning mehhaanilise isolatsiooni abil.

Rakendused: Väljundkõikumist arvestatakse laialdaselt elektri- ja mehanikasüsteemide kavandamisel, sealhulgas toitevarustustes, servo- ja roboti-süsteemides ning sensori- ja mõõteseadmetes, kus stabiilne ja korrapärane väljund on kriitilise tähtsusega. Mõnikord on väike kõikumine lubatud või nõrkuse tõttu hilisemaga kontrolli all, kuid liigset kõikumist peetakse tavaliselt probleemiks.