virtuaalmasinates

Virtuaalmasinad on tarkvara abil emuleeritud arvutisüsteemid, mis võimaldavad käivitada üht või mitut operatsioonisüsteemi isoleeritud keskkonnas samal füüsilisel riistvaral. Igal virtuaalmasinal on oma virtuaalne CPU, mälu, salvestusruum ja võrgukaart ning need toimivad hipervisoril, mis jagab hosti ressursse.

Hipervisor on virtualiseerimise alus. See haldab riistvaralistest ressurssidest virtuaalseid masinaid ja nende vahelise isolatsiooni. Hipervisorid jagunevad kaheks peamiseks tüübiks: Type 1 (bare-metal), mis töötab otse riistvaral, ja Type 2 (hosti OS-i peal), mis töötab hosti operatsioonisüsteemi sees.

Virtuaalmasinasse kuuluvad tavaliselt virtuaalne CPU, mälu, virtuaalne kõvaketas ja võrgukaart. Võimalikud toimingud hõlmavad salvestusvarustuse kloonimist, pilti (snapshot) loomist ning elavat migratsiooni ühest hostist teise. Populaarsed näited hipervisoridest on VMware ESXi, Microsoft Hyper-V, KVM ja Xen.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad serverite konsolideerimist, arendus- ja testkeskkondi, pilvetaristust IaaS-teenustes ning turvarežiime ja laboratoorseid otstarbeid. Virtuaalmasinate abil saab eraldada keskkondi, parandada ressursside kasutust ning lihtsustada varundamist ning taasteoperatsioone.

Turvalisus ja haldamine: virtuaalmasinad pakuvad tugevat isolatsiooni, mis piirab rünnakuid võrreldes ühe suure süsteemiga. Samas võivad esineda VM-escape’d ja hipervisorivastased haavatavused, mistõttu on oluline regulaarselt paigata turvauuendusi ning kasutada jälgimis- ja auditeerimisvahendeid. Haldusvahendites kasutatakse piltide haldust, kloonimist, varundamist ja ressursside ajastamist (sh elav migratsioon).