viirusosakesed

Viirusosakesed ehk virionid on täielikud viirusosakesed, mis sisaldavad viiruse genoomi ja valke ning on nakkavad peremeesraku suhtes. Väliskeskkonnas on viirusosakesed tavaliselt inaktiivsed ja võivad püsida erinähtustes tingimustes, kuni need sisenevad sobivasse rakusse.

Koostis ja ehitus: Viirusosakesed koosnevad genoomist (DNA või RNA; ds või ss; mõnel viirusel on genoom segmenteeritud) ja kapsiidist, mis pakib genoomi. Mõnel viirusel on lipiidne ümbris (ümbris), mille päritolu on peremeesraku membraanist; ümbrise peal asuvad glükoproteiinid, mis osalevad kinnitumises ja sissetoomises. Mõned viirusosakesed sisaldavad lisaks tegumentvalke, mis paiknevad kapsiidi väljapoole. Ümbri puudumine annab “naked” ehk ebaldu viirusele suurema stabiilsuse väliskeskkonnas.

Morfoloogia ja suurus: Viirusosakesed võivad olla icosahedraalsed, helikaalsed või komplekssed ning nende suurus on tavaliselt umbes 20–300 nanomeetrit. Mõned suuremad viirused, nagu teatud gigantviirused, võivad olla märkimisväärselt suuremad. Vorm ja koostis peegeldavad viiruste paljusust ning nende nakkuslikku strateegiat.

Funktsioon ja paljunemine: Virion on väline, passiivne osake enne raku sissevõtmist. Pärast kinnitumist rakutundlikele retseptoritele võib toimuda sisenemine (fusioon või endotsütoos), uncoating ja genoomi avamine ning esmaseid valke paljundusprotsessis. Mõnede viiruste puhul sisaldab virion ensüüme, nagu pöördtranskriptase või RNA-polümeraase, mis on vajalik haiguse varajaste etappide jaoks.

Rakendused ja tähtsus: Viirusosakesi kasutatakse teaduslikes uuringutes viruste ehituse ja paljunemise mõistmiseks ning vaktsiinide ja diagnostika arendamisel. Viirusstruktuuri ja paljusust uuritakse kriitilise tähtsusega meetoditega, sealhulgas elektronmikroskoopia ja krioelektronmikroskoopia abil.