veelelektrolüüsil

Vee elektrolüüs on keemiline protsess, mille käigus vesi laguneb hapnikuks ja vesinikuks, kasutades elektrivoolu. Selleks vajatakse elektrolüüserit, mis koosneb kahest elektroodist – anoodist ja katoodist – mis on sukeldatud vette, mis sisaldab elektrolüüti, et suurendada selle juhtivust. Anoodil oksüdeerub vesi, moodustades hapnikku ja vaba elektrone. Katoodil redutseerub vesi, võttes vastu elektrone ja moodustades vesinikku. Üldine reaktsioon on 2H2O(l) → 2H2(g) + O2(g).

Selle protsessi kasutegur sõltub mitmest tegurist, sealhulgas temperatuurist, rõhust ja kasutatud elektrolüüsi tüübist. Kõige levinumad elektrolüüsi tüübid on leeliseline elektrolüüs ja prootonivahetusmembraan (PEM) elektrolüüs. Leeliseline elektrolüüs kasutab kaaliumhüdroksiidi või naatriumhüdroksiidi elektrolüüdina ja on tehnoloogiliselt küpsem ning kulutõhusam. PEM elektrolüüs kasutab tahket polümeermembraani elektrolüüdina, võimaldades kõrgemat energiatihedust ja kiiremaid reaktsioonikiirusi, kuid on kallim.

Vee elektrolüüsi peamine rakendus on rohelise vesiniku tootmine, mida saab kasutada kütusena energiaallikates, nagu kütuseelemendid, või tööstusprotsessides. See on keskkonnasõbralik alternatiiv fossiilkütustest vesiniku tootmisele, kuna sellega ei kaasne süsinikdioksiidi heitmeid, kui kasutatav elekter pärineb taastuvatest allikatest. Protsessi tõhususe parandamine ja tootmiskulude vähendamine on aktiivsed uurimis- ja arendusalad.