valideerimismeetodeid

Valideerimismeetodid on meetodite kogum, mille abil hinnatakse, kas toode, protsess või mudel vastab kavandatud eesmärkidele ning kasutajate vajadustele. Valideerimine eristub verifikatsioonist: verifikatsioon kontrollib, kas tulemus vastab spetsifikatsioonidele, valideerimine aga hindab, kas tulemus on sobiv tegelikus kasutuses ja kas see annab usaldusväärseid ning kordatavaid tulemusi.

Peamised meetodid sõltuvad kontekstist. Statsionaarse andmestiku puhul kasutatakse sageli hold-out eraldust, k-fold ristvalideerimist, leave-one-out-valiidimist ja bootstrappingut. Ajasõltuvate või kronoloogiliste andmete puhul rakendatakse ajaliselt arvestavaid valiidimise lähenemisi, mis hoiavad järjekorda ning hindavad mudelit reaalses lahenduses. Väline valideerimine tähendab sõltumatu, eraldatud andmekogu kasutamist mudeli üldistatavuse kontrollimiseks.

Valiiduse tüübid jagunevad sisemisse ja välistesse ning hõlmavad erinevaid valiidsusvorme, mis hindavad, kui hästi mõõtmised ja konstruktsioonid vastavad soovitud omadustele. Näiteks konstruktsioonivaiidsus (kas mõõtmisvahend mõõdab tegelikku omadust õigesti), ning kriteriaalne valiidsus (kas uudsed mõõtmised korreleeruvad loodetud tulemusega). Mitmes valdkonnas kasutatakse ka sisemisi ja välimisi valiidsusnimistusi ning standardeid, mis sätestavad valideerimise protseduurid.

Hindamiskriteeriumid sõltuvad valdkonnast: klassifikatsioonimudelite puhul kasutatakse täpsust (precision), tundlikkust (recall), F1-skoori ja AUC-i; regressioonimudelitel – RMSE, MAE ja R². Tehnilise kvaliteedi ja laboratooriumide kontekstis järgitakse sageli rahvusvahelisi standardeid, nagu ISO 9001 või ISO/IEC 17025, mis sätestavad valideerimise ja kvaliteedi tagamise nõuded.