võrguarvutust

Võrguarvutus, tuntud ka kui distributed computing, viitab arvutussüsteemide klassile, mis koosnevad paljudest autonoomsetest arvutitest, mis asuvad ühises füüsilises või virtuaalses võrgus ja teevad koostööd, et saavutada ühine eesmärk. Need arvutid jagavad ressurssi, nagu töötlusvõimsus, andmesalvestus ja võrgurakendused, et lahendada probleeme, mis on liiga suured või keerulised ühele üksikule arvutile.

Võrguarvutuse peamine eelis on selle võime kasutada ära paljusid ressource, mis muidu oleksid kasutamata. See võimaldab lahendada väga suuri ja ressursimahukaid probleeme, mis võivad olla seotud teadusliku uurimistöö, finantsanalüüsi, ilmastiku modelleerimise või näiteks krüptograafia valdkonnas. Lisaks pakub võrguarvutus paremat töökindlust ja vastupidavust riketele. Kui üks arvuti süsteemis peaks rikki minema, saavad teised arvutid tööd jätkata, tagades teenuse kättesaadavuse.

Tüüpilised võrguarvutuse arhitektuurid hõlmavad kliendi-serveri mudelit, kus keskne server haldab ressursse ja jagab ülesandeid mitme kliendi vahel, ning peer-to-peer (P2P) mudeleid, kus kõik osalevad arvutid on võrdsed ja jagavad ressursse otse. Lahendused võivad olla nii hajutatud (distributed) kui ka paralleelsed (parallel) süsteemid, kusjuures hajutatud süsteemid võivad asuda erinevates geograafilistes asukohtades.

Näited võrguarvutusest on laialt levinud. Üheks tuntumaks on BOINC (Berkeley Open Infrastructure for Network Computing) platvorm, mis võimaldab kasutajatel annetada oma arvuti ressursse teadusprojektidele. Teine näide on failijagamisvõrgud, mis kasutavad P2P-tehnoloogiat, või pilvandmetöötlusplatvormid, mis pakuvad tohutut töötlusvõimsust ja salvestusruumi.