välispõlemismootori

Välispõlemismootor, tuntud ka kui Stirlingi mootor, on soojusmootor, mis töötab töökeha perioodilise kokkusurumise ja paisumisega erinevatel temperatuuridel. See erineb sisepõlemismootoritest selle poolest, et soojusallikas on väline ja selle põlemine ei toimu mootori sees. Soojusallikaks võib olla peaaegu mis tahes allikas, sealhulgas päikeseenergia, geotermaalne energia, biokütused või isegi inimkeha soojus.

Töökeha, tavaliselt õhk, heelium või vesinik, liigub suletud silindris edasi-tagasi liikuvate kolbide abil. Üks kolb nihutab töökeha kuumast tsooni külma tsooni ja teine kolb muundab temperatuurierguse mehaaniliseks tööks. Kuumtöötlus põhjustab töökeha paisumise, surudes kolbi ja tekitades tööd. Seejärel jahutatakse töökeha, põhjustades selle kokkutõmbumise ja tõmmates kolbi tagasi.

Stirlingi mootorid on tuntud oma vaikse töö, kõrge efektiivsuse ja madalate heitgaaside poolest. Nende peamine puudus on nende suurus ja kaal võrreldes sisepõlemismootoritega, samuti aeglane reageerimine koormuse muutustele. Neid kasutatakse erinevates rakendustes, sealhulgas päikeseenergia muundurid, allveelaevad, raketikütuse pumpamine ja passiivsed jahutussüsteemid. Teaduslikus uurimistöös on Stirlingi mootor oluline mudel ideaalsete soojusmootorite uurimiseks.