televisioonisüsteemide

Televisioonisüsteemid viitavad tehnoloogiate ja infrastruktuuri kogumile, mis võimaldavad televisioonisisu edastamist ja vastuvõttu. Need süsteemid on arenenud märkimisväärselt alates televisiooni leiutamisest, muutudes analoogedastusest digitaalseteks formaatideks ning integreerudes tänapäeval laialdaselt internetipõhiste teenustega.

Algselt tuginesid televisiooniedastused analoogsignaalidele, kus pildi- ja heliteave kodeeriti pidevate lainete abil. See meetod oli vastuvõtlik häiretele ja pildikvaliteet varieerus vastavalt signaali tugevusele. Maailma eri paigus kasutati erinevaid analoogstandardeid, nagu NTSC, PAL ja SECAM, mis tõid kaasa ka ühilduvusprobleeme riikide vahel.

Digitaalse televisiooni (DTV) tulekuga sai võimalikuks edastada signaale digitaalses formaadis, mis on palju tõhusam ja vastupidavam häiretele. Digitaalne edastus võimaldab paremat pildikvaliteeti, sealhulgas kõrglahutust (HDTV) ja hiljem ka ülighkglahutust (UHDTV), ning pakub lisafunktsioone, nagu mitu helikanalit või interaktiivsed teenused. Digitaalsed edastussüsteemid nagu DVB (Digital Video Broadcasting) ja ATSC (Advanced Television Systems Committee) on tänapäeval laialt kasutusel.

Kaabeltelevisioon ja satelliittelevisioon on olulised televisioonisüsteemid, mis pakuvad programme mitme miljoni koduni. Kaabeltelevisioon edastab signaale mööda füüsilisi kaableid, samas kui satelliittelevisioon kasutab signaalide edastamiseks Maa orbiidil asuvaid satelliite. Mõlemad süsteemid võivad edastada nii analoog- kui ka digitaalsignaale, kuid digitaalsed formaadid on muutumas üha domineerivamaks.

IPTV (Internet Protocol Television) esindab televisiooni edastuse uusimat arengut, kus televisioonisisu edastatakse internetiprotokolli kaudu. See võimaldab telekanalite vaatamist internetiühenduse kaudu erinevates seadmetes, nagu nutitelerid, arvutid ja nutitelefonid, ning avab ukse nn "on-demand" ehk nõudmisel vaatamise teenustele, nagu voogedastuse platvormid. Televisioonisüsteemid jätkavad arengut tehnoloogia edenedes.