teadustööstus

Teadustööstus on süsteem, kus teaduslikud teadmised ja tööstuslik tootmine on omavahel tihedalt seotud ning vastastikku soodustavad arengut. See hõlmab rakendusuuringuid, arendustegevust ja innovatsioonide kommertsialiseerimist ning lisaks lepingupõhist teaduscööd, tehnoloogia ülekandmist ja koostöövõrgustikke, mis ühendavad ülikoolid, uurimisinstituutide, ettevõtteid ja algatusi.

Termin on laialdaselt kasutatav tänapäeva majandustes, kus teadmistepõhine majandus suurendab avaliku ja erasektori koostöö olulisust. Teadustööstus on 20. sajandi lõpust alates arenenud peamiseks innovatsiooni kanaliks, ühendades uurimist, arendust ja tootmist.

Peamised osalejad on ülikoolid ja riiklikud uurimisinstituudid, erafirmad ja idufirmad, tehnoloogiapargid, inkubaatorid ning rahastajad, sealhulgas riiklikud ja erasektori riskikapitalifondid. Hea toimimise jaoks on oluline tehnoloogia ülekande mehhanismid, patendi- ja intellektuaalomandi raamistik ning koolitus- ja oskusteave.

Teadustööstuse majanduslik ja sotsiaalne mõju hõlmab tootlikkuse ja konkurentsivõime suurendamist, kõrgema lisandväärtusega toodete ning teenuste väljatöötamist ning uute töökohtade loomist. Samas võib see tekitada regionaalset lõhet ja sõltuvust suurtest innovatsioonikeskustest ning nõuda hoolikat juhtimist investeeringute kulu ja riski osas.

Poliitika ja juhtimine põhinevad avaliku- ja erasektori koostööl, maksusoodustustel, teadus- ja arendustoetustel, intellektuaalomandi raamistikul ning andmete turvalisuse ja eetika tagamisel. Riigid võivad soodustada ülikoolide ja ettevõtete vahelist ülekandmist, koostöökeskuste loomist ja kiirendatud kommertsialiseerimist.

Kriitika ja väljakutsed puudutavad rahastamise stabiilsust, intellektuaalomandi jagamist, avaliku sektori ja erasektori huvi tasakaalu, sarnaselt riskide haldamist ning andmete ja taristu turvalisuse küsimusi. Õnnestunud teadustööstus nõuab selgeid standardeid, läbipaistvust ja regionaalseid investeeringuid, et vähendada keskendumist ning maksimeerida ühiskondlikku kasu.