teaduskeeles

Teaduskeeles on teaduslike tekstide keel, mida kasutatakse uurimistulemuste, metoodikate ja teooriate täpse ning kontrollitava esitlemiseks. See eristub igapäevasest ja populaarteaduslikust keelest ning leidub teadusartiklites, doktoritöödes, monograafias ja õppevahendites. Teaduskeele eesmärk on tagada mõistuse ühtsus ja reprodutseeritavus.

Sõnavara keskmes on terminid ja definitsioonid. Terminoloogia arendamisel kasutatakse standardseid terminibaase ja sõnaraamatuid ning püütakse Eesti vasteid eelistada enne laenatud sõnu. Tekstides rõhutatakse täpsust, järjestatust ja loogilist ülesehitust. Sõnakasutus on sageli formaalne; laused on selged, koormatud informatsiooniga ning viidete abil toetatud.

Stiilile iseloomulik on objektiivsus ja erapooletus; subjektiivsus ja emotsioonid on piiratud. Kasutatakse sageli passiivset või impersonalset lauseehitust ning täpseid kirjeldusi eksperimentidest, andmetest ja meetoditest. Struktuur järgib tavapärast teadusliku teksti mustrit: sissejuhatus, meetodid, tulemused, arutelu, järeldused ja viited.

Kohaliku kontekstina arendab ja säilitab teaduskeel eestikeelset teaduslikku avaldamist ning loob sillad rahvusvahelise koostöö ja ingliskeelsete tekstide vahel. See hõlmab tõlkimise ja terminoloogia ajakohastamise, andmebaaside ja sõnaraamatute kasutamist. Väljakutsed hõlmavad inglise keele mõju ja laenude rohkus, mis võivad mõjutada terminoloogia ühtsust ning luua nii võimalusi kui ka takistusi rahvusvahelisele teaduskommunikatsioonile.