tarbijakaitseseadused

Tarbijakaitseseadused on Eesti tarbijate õiguste kaitset reguleeriv õiguslike raamistik, mille keskmes on Tarbijakaitseseadus ja sellega seotud siseriiklikud määrused ning Euroopa Liidu tarbijakaitse direktiivide üle võtmine. Need seadused sätestavad suhtuvas vahekorras tarbijate ja kaupmeeste õigused ja kohustused ning määravad ära, millised teave- ja kauplemisnõuded kehtivad.

Seadused reguleerivad tarbijate ja kaupmeeste vahelisi lepingulisi suhteid, sealhulgas kaupade ja teenuste ostu tergi, tooteinfo (hind, kvaliteet, tingimused), ning reklaami eetilisi ja õiguslikke nõudeid. Nad sätestavad tarbijate õigused lepingulise teabe, võõrandamis- või taganemisõiguse alaliselt võrgu- ja kaugmüügi korral ning teatud juhtudel tagastuste, garantiide ja garantiiaegade teemad. Lisaks käsitletakse kohtu ja õiguskaitsevahendeid ebavõrdsuse ja väär kaupade või ebaõiglaste lepingutingimuste osas ning antakse juhiseid tarbijale üleminekute ja kahjude hüvitamisel.

Enforcementi (järelevalvet ja rakendamist) teostab Tarbijakaitseamet, mis tegeleb tarbijate õiguste kaitse ja turu järelevalvega, uurib rikkumisi, juhib ettevõtetele lõpetus- või muud päringud ning võib määrata eraldi sanktsioone. Tarbijad võivad esitada kaebusi ning otsida lahendust tarbijate õiguste tugevdamiseks, sealhulgas vaidluste lahendamist tarbijakaitse kohtutes või muude valdkondlike mehhanismide kaudu.

Tarbijakaitseseadused on kooskõlas Euroopa Liidu tarbijakaitse direktiividega, mis võimaldab jõuda ühtse ja loogilise kaitse raamini nii kodu- kui ka piiriülestes ostudes. See loob aluse ausale kaubandusele, selgele teabele ja tarbijale tõhusale õiguskaitsele. Seejuures viitavad need seadused nii Tarbijakaitseametile kui ka Tarbijakaitseseadusele kui põhilistele allikatele.