säilitusstrateegiaid

Säilitusstrateegiad on organisatsiooni poolt rakendatav süsteemne plaan pikaajalise kättesaadavuse, autentsuse ja vastutuse tagamiseks erinevat tüüpi väärtustega, sealhulgas digitaalsed andmed ja füüsilised kultuuriväärtused. Need hõlmavad valiku, väärtustamise, säilitusteenuste infrastruktuuri, metadata ja poliitikate seadistamist ning riskide juhtimist kogu elutsüklis.

Säilitusstrateegiad jagunevad peamiselt digitaalseks ja füüsiliseks säilituseks, kuid tavaliselt toimivad koos. Digitaalsed strateegiad keskenduvad andmete pikaajalisele kättesaadavusele: kontrollsummade loomine ja kontroll, mitmekordse koopia hoidmine, vormingu ja tehnoloogia sõltuvuse vähendamine ning muutuvate vormingute migratsioon või emulatsioon. Olulised on ka metadata (näiteks PREMIS, OAIS raamistik) ning säilituspoliitikad ja failiidentiteedi tagamine.

Füüsilised säilitusmeetmed hõlmavad keskkonnavaldkondi (temperatuur, niiskus, tolmu), materjalide säilitamisruume ja kriisideks valmisoleku planeerimist. Tihti kombineeritakse neid digitaalseid meetmeid, et tagada nii digitaalsete kui füüsiliste objektide pikaajaline terviklikkus.

Kõige olulisemad komponendid on strateegiline plaan ja vastutuse jaotus, riskianalüüs, finantseerimine ning koolitatud personal. Standardid ja raamistikud—nagu OAIS (Open Archival Information System) ja PREMIS—aitavad tagada mõistlikku ja järjepidevat toimimist ning võimaldavad koostööd erinevate arhiivide ja institutsioonide vahel.

Säilitusstrateegiad rakenduvad arhivaari-, raamatukogu-, teadus- ja kultuuriväärtuste valdkonnas ning nende eesmärk on säilitada informatsiooni loomulik kontekst ja kasutatavus tulevastele põlvkondadele.