struktuurilist

Struktuurilist, või strukturalist, viitab inimesele või teooria suunale, mis rakendab strukturaalseid põhimõtteid humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Strukturalism keskendub nähtuste tähenduse tekkimisele süsteemide ja suhete kaudu, mitte ainult üksikutele ilmingutele või nende ajaloolisele kontekstile. Põhieesmärk on mõista, kuidas osad moodustavad terviku ning millised peidetud reeglid ja struktuurid neid suhteid korraldavad.

Strukturalismi ajalugu seotakse peamiselt keele ja kultuuri uуруsega 20. sajandi esimestel kümnenditel. F. de Saussure pani aluse keele teooriale, eristades langue (keele struktuurne süsteem) ja parole (keele kasutus). Sellest arenduselt on kasu saanud mitmed valdkonnad. Antropoloogias töötas Levi-Strauss, kes rakendas strukturaalseid meetodeid müütide ja kultuuriliste praktikate analüüsimiseks, ning kirjandusteaduses on olulised nii Roland Barthes kui Gérard Genette’i teosed. Strukturalistid otsisid universaalseid põhimõtteid, mis selgitaksid, kuidas tähendus tekib erinevates kultuurilistes süsteemides.

Metoodika keskendub märkide, süsteemide ja nende omavaheliste suhete analüüsile, mitte üksikute nähtuste eristusele. See rõhutab vastastikust sõltuvust, kordusi ja erinevate osade vahelist retoorilist struktureerimist. Strukturalismi kriitikaks on esitatud liigne generaliseerimine ja ajaloolise muutumise alahindamine; see andis tõuke poststrukturalismile, mis rõhutab teksti mitmetähenduslikkust ja tõlgenduste lõhkumist. Tänapäeval kasutatakse strukturaalseid tööriistu osaliselt jätkuvalt, eriti lingvistikas ja kultuurianalüüsis, kuid neid tavaliselt kombineeritakse kriitilise ja kontekstipõhise käsitusega.