skaaleeritavust

Skaaleeritavus ehk skaleeritavus on süsteemi, tarkvara või infrastruktuuri võime suureneda koormuse kasvamisel ning katta suurem töömaht ilma märkimisväärse funktsionaalse piirangu tekkimisega. See hõlmab nii toimivuse säilimist kui ka kulutõhusust ning sageli kaasneb arhitektuuriliste ja operatsiooniliste lahenduste muutus.

Skaaleeritavus jaguneb peamiselt vertikaalseks ja horisontaalseks. Vertikaalne skaleerimine suurendab ühe komponendi ressursse (nt protsessori aega või mälu); horisontaalne skaleerimine lisab sarnaseid koormust jagavaid mooduleid (nt teenuseid või konteinerid) ning kasutab koormuse jaotamist ja tasakaalustamist. Elastne või autoskaaluv arhitektuur teostab koormuse muutusega automaatselt lahenduse suurendamise või vähendamise.

Disainiprintsiibid hõlmavad stateless teenuseid, skaleeritavaid andmebaase (replikatsioon, sharding), vahemälu ja asünkroonset töötlemist ning teenustepõhist arhitektuuri (mikroteenused). Õige arhitektuur vähendab sõltuvust ühe punktiga ja võimaldab sujuvat lisanduvat võimsust.

Mõõtmised ja väljakutsed hõlmavad läbilaskevõimet (throughput), latentsust, ressursside kasutust ja kulusid. CAP-teoreem seab piiranguid jaotatud süsteemidele: saavutatavus jaotuskehade puhul tuleb valida konsistentsuse ja kättesaadavuse ning lõhkumatuse vahel.

Rakendusalad hõlmavad pilvetehnoloogiaid, andmebaase ja suurandmeid. Praktikas kasutatakse autoskaaluvat pilvetaristu, koormuse jaotust (load balancing), andmebaaside replikatsiooni ja jagamist (read replicas, sharding), ning konteiner- või mikroteenuste arhitektuure Kubernetesis või siseriiklikult.