sisearvutussüsteeme

Sisearvutussüsteeme, tuntud ka kui sisseehitatud arvutisüsteeme, on spetsiaalsed arvutisüsteemid, mis on kavandatud täitma kindlat funktsiooni või funktsioone, sageli reaalajas piirangutega. Need süsteemid on tavaliselt osa suuremast mehaanilise või elektroonilise seadme tervikust ja ei ole tavapäraselt programmeeritavad kasutaja poolt. Sisearvutussüsteeme leidub peaaegu igas kaasaegses tehnoloogias, alates kodumasinatest ja autoelektroonikast kuni tööstusautomaatika ja meditsiiniseadmeteni.

Nende süsteemide arhitektuur on sageli optimeeritud konkreetse ülesande täitmiseks, mis võib tähendada väiksemat energiatarbimist, suuremat töökindlust ja madalamaid tootmiskulusid võrreldes üldotstarbeliste arvutitega. Nende südamikuks on mikrokontrollerid või digitaalsed signaaliprotsessorid (DSP-d), mis ühendatakse sensorite ja aktuaatoritega, et suhelda ümbritseva maailmaga. Tarkvara on tavaliselt tihedalt seotud riistvaraga ja selle peamine eesmärk on tõhusalt täita määratletud funktsioone.

Reaalajalisus on paljude sisearvutussüsteemide jaoks kriitiline nõue. See tähendab, et süsteem peab suutma töödelda ja reageerida sisenditele kindlaksmääratud ajapiirangute sees. Näiteks auto pidurisüsteemide või lennujuhtimissüsteemide puhul on viivitusel eluohtlikud tagajärjed.

Nende süsteemide disain ja arendus nõuavad sageli spetsiifilisi oskusi nii riist- kui ka tarkvara vallas. Tavalised programmeerimiskeeled, mida kasutatakse sisearvutussüsteemide arendamisel, on C ja C++, kuid kasutatakse ka madala taseme keeli, nagu assembler, eriti jõudluskriitilistes osades. Arendusprotsessi kuulub sageli ka põhjalik testimine ja valideerimine, et tagada süsteemi töökindlus ja ohutus.