saostumine

Saostumine on astronoomias kasutatav nähtus, kus üks taevakeha liigub teise ette ja varjab vaatajale taustal asuva objekti. See tekib, kui kahe või enama keha relatiivsed positsioonid Maa suhtes on täpselt joondatud. Kadumine ja taastumine võivad olla täielikud või osalised, ning kestus sõltub varjutava ja taustobjekti suurusest ning nende omavahelisest kaugusest.

Kõige levinumad saostumised on:

- Kuu varjumine tähti, planeete või asteroide (lunar või stellar occultation);

- Päikese varjumine Kuu poolt (solar occultation);

- Planeedi või asteroidi varjumine tähe vastu (planetary või asteroidal occultation).

Saostumised on oluline tööriist astronoomias. Nende ajal saab täpselt mõõta varjutava keha suurust ja kuju ning sageli selgub ka taustobjekti omadusi. Kuu saostumiste abil on kartografeeritud lunar lõuend ja limb, Pluto atmosfääri avastamine tuleneb peamiselt stellar occultatsioonidest, ning erinevad planeedide ja asteroide kohta saadakse lisateavet nende suuruse ja võimalike atmosfääride kohta. Lisaks aidatakse saostumistel täpsete tähtede ja objektide positsioonide ning orbitaalsete omaduste parandamisel.

Nähtused on prognoositud ja ettevalmistatavad, kasutades täpseid ephemeriidide andmeid ja tähtede katalooge. Vaatluste edukus sõltub asukohast, taevaoludest ja nähtavuse ajastusest, kuid tänapäevane tehnika ja rahvusvaheline koostöö suurendavad edukate saostumiste arvu ja kasulikkust.