röntgenaparaatides

Röntgenaparaat on meditsiiniseade, mida kasutatakse röntgenikiirte abil kujutiste loomiseks keha sisemusest. Seda tüüpi pildistamist nimetatakse radiograafiaks. Röntgenaparaadid kasutavad väikest kogust ioniseerivat kiirgust, et läbida keha kudesid, kusjuures tihedamad struktuurid nagu luud neelavad rohkem kiirgust ja ilmuvad pildil heledamana. Pehmemad kuded, nagu lihased ja organid, lasevad rohkem kiirgust läbi ja ilmuvad tumedamatena. See erinevus tihedustes võimaldab visualiseerida luumurde, infektsioone, kasvajaid ja muid meditsiinilisi seisundeid.

Kaasaegsed röntgenaparaadid koosnevad mitmest peamisest komponendist. Röntgenitoru tekitab röntgenikiired. See toru on tavaliselt vaakumiga suletud klaaskolb, mis sisaldab katoodi ja anoodi. Katoodi kuumutatakse, tekitades elektrone, mis seejärel kiirendatakse anoodi poole kõrge pingega. Kui elektronid põrkuvad anoodi vastu, toodavad nad röntgenikiirte. Kiired läbivad seejärel diafragma, mis suunab kiirte koonuseks ja suunab selle patsiendile.

Pärast patsiendi läbimist detekteeritakse järelejäänud röntgenikiired detektoriga. Traditsiooniliselt kasutati röntgenifilme, kuid tänapäeval on laialt levinud digitaalsed detektorid, nagu arvutatud radiograafia (CR) või digitaalne radiograafia (DR). Need digitaalsed süsteemid pakuvad kiiremat pildistamist ja võimaldavad piltide elektroonilist salvestamist ja jagamist. Röntgeniaparaatide kasutamist reguleerib rangelt radioloogiliste ohutuseeskirjad, et minimeerida nii patsientide kui ka personali kiirgusdoosi.