radikaliseerumine

Radikaliseerumine on protsess, mille käigus üksikisik omandab järjest radikaalsemaid uskumusi ja väärtussüsteeme ning muutub üha vastuvõtlikumaks ideoloogiate või õigustuste suhtes, mis võivad viia vägivaldse tegevuse või seadusega vastuolus olevale tegutsemisele. See ei pea tingimata lõppema vägivaldiga, kuid suurendab riskide kasvu nii isikule endale kui ka tema ümbritsevatele.

Protsess hõlmab sageli identiteedi ja kuuluvuse küsimusi, grupeerimust ja sotsiaalset kuuluvust ning mõjutusi nii offline kui ka veebikeskkondades. Võimalikud mõjutajad on isiklikud elukogemused, ebaõiglustunde või marginaliseerimise tunded, sotsiaalne surve, gruppe-hingus või mentorid ning meedia ja sotsiaalmeedia pakutud „jahedat“ narratiivid. Mehhanismid hõlmavad koolitamist, moraalse descentsimisest vabastamist, vastandite loomist ja kinnitusvihjete otsimist.

Radikaliseerumise märgid võivad olla maailmavaate jaenda sündmuste ühesuunaline mustvalge nägemus, vägivalda õigustav või vägivalda propageeriv retoorika, järjest suurem huvi ekstreemsete seisukohtade vastu ning kontaktid või osalemine ekstremistlikus võrgustikus. Riskifaktorid hõlmavad noorust, identiteedi küsimusi, diskrimineerimist ning haavatavaid sotsiaalseid olukordi.

Tulemusena võivad ilmneda seadustega vastuolus tegutsed või kuriteod ning mõju nii lähedastele kui ka üldisele ühiskonnale. Ennetus hõlmab kogukondlikku tuge, haridust ja meediakirjaoskust, kriisi- ja riskianalüüsi ning deradikaliseerimise programmide rakendamist, mis aitavad taas luua sidemeid, alternatiivseid identiteete ja sotsiaalset kaasatust.